Kaljo Mandre töötas terve oma pika elu apteekrina Saaremaal, Võrumaal ja Tallinnas, viimased aastad Lasnamäe polikliinikus, kus avas rahvameditsiini kabineti, andes tasuta nõu ravimtaimede kasutamise kohta. Tema hobiks olid ravimtaimed, mille kohta ta kogus andmeid, mida korjas ja õppis tundma ning millega aitas ja ravis paljusid inimesi.
Kaljo Mandre (1925-2006), kirjutab iseendast järgmist.
Olen sündinud 1925. aastal, emapoolsed vanemad pärinesid Kambjast ja isa Tormast. Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes kuulub mu eriline tänu vanaemale. Olin Tartu linna poiss, mitu korda suve jooksul käisime Tartust Kambjasse, 18 km kõndisime jala. Kambjasse olid maetud vanaema vanemad. Hommikul kell kuus läksime välja, võileivad kaasas. Vahepeal puhkasime ja sõime. Vanaema tundis hästi ravimtaimi. Mäletan, et jaanipäeva aegu kasvas raudtee ümbruses väga liigirikas taimestik. Päike säras ja kõik ümberringi õitses. See oli mu esimene kokkupuude loodusega ja ma panin kõik, mis vanaema rääkis, kõrva taha.
Kui olin kümne ringis, käisin suvel Elva kandis karjas. Karjamaa oli kahe rukkipõllu vahel. Rukkis oli palju tungalteri, korjasin neid ja viisin Tähe tänava apteeki. Nii teenisin oma elu esimese Eesti krooni. Vanaema ei kasutanud mingeid ravimeid. Kõdus joodi taimeteed - täna piparmündi-, homme mailaseteed ning kõiksugu köömneid ja muud. Piparmünt rahustab väga hästi magu. Kui magu on rahulik, oled ka ise rahulik.
Vanaema oli käinud koolis kaks talve, aga aitas sageli teisi inimesi. Ta oli suur sauna austaja. "Saun on vaese inimese arst," ütles ta. Kui saun oli valmis, pandi seal kadakaoks põlema, suits desinfitseeris sauna. Ka eelistas ta kadakavihta kasevihale.
Oma vanaemalt saingi tõuke loodusraviga tegelemiseks.
Mu esimene töökoht oli Saaremaal Kihelkonna apteegijuhatajana. Arsti polnud, apteeker pidi olema ka arsti eest. Kui vaja, tuli ka lehma vigastatud udar kinni õmmelda. Seal oli mu õpetaja Tagametsa Juuli, kes elas rookatusega majas, mis oli täis ravimtaimekimpe. Jumal õnnistagu teda!
Ma sain sõjas põrutada ja mul oli selg väga haige. Juuli õpetas: 0,5 l kadakavõrseid, 0,5 l adru, 1 l vett, 1 sl keedusoola. Keeta veerand tundi, panna kuumalt linase riide vahele ja valutavale kohale. Peale pesemata lambavill ja kompressriie. Soojalt kinni ja teki alla. Kolm õhtut tegin. Olin siis 24 aastane, nüüd olen kolm korda vanem ja ma ei tea, mis on radikuliit.
Puid pole ma maha võtnud. Igale poole, kus olen elanud, rajasin aia. Esimese aia istutasin Kihelkonnal, puud kasvavad praegugi. Teise rajasin Lõuna- Eestis Varstusse, ka see aed on praegu alles. Kolmanda aia tegin juba Tallinnas Metsa tänaval.
Puudest hindan kõige rohkem tamme ja pihlakat. Puu elab kauem kui inimene. Tamme all seistes oled nagu kaitstud, su hing tunneb justkui tuge mis tahes olukorras. Tõesti müstiline ja jõudu andev puu!
Nüüd on mul suvekodu Hiiumaal. Tallinnast sinna lähen autoga, aga suvi läbi puhkab auto õues. Mina sõidan ringi jalgrattaga.
Kaheksa aastaga kasvab inimene kohaga kokku, ütleb Vigala Sass. Hiiumaaga on see side nüüd olemas.
Ravimtaimed korjan alati kõik ise. Ma tunnen, et need on palju mõjusamad. Oma koduapteegis vahetan igal aastal taimed välja. Päris apteegis on nad võibolla seisnud kolm või viis aastat, mis on ka lubatud, aga samal aastal korjatud taime ravivõime on ikka palju tugevam. Vaadake kas või pärnaõisi, mis on värsked, ja selliseid, mis on seisnud aasta või paar. Välimus, värv ja lõhn on hoopis teine.
Minu koduapteegis on alati pohlalehed, nurmenukuõied, paiseleht, mailane, saialill ja teised. Igas aias peaks olema ruumi peenrakesele saialilledega. Saialille õisi korjan päikesepaistelise ilmaga, kella 12-15 vahel, siis on õis kõige väärtuslikum. Soovitan ikka saialilleteed, ka vähihaigetele. Vähki haigestumise suurenemise põhjuseks, arvan mina, on saastumine. Palju on maovähki. Aga kui on juba mao alahappesus, tuleb kasutada selliseid asju, mis normaliseeriks mao happesuse - karulauk, küüslauk, taruvaik. Ega mesilane naljapärast oma taru sellega kinni pitseeri, ikka selleks, et sinna baktereid ei tuleks.
Taimi korjan ma suure hardumusega. Kui astun taimele peale, on mul patutunne, et olen elusale olendile haiget teinud. Kunagi ei korja ma ühte kohta tühjaks, vaid ikka nii, et neid jääks ka järele, et teistel ja tulevastel põlvedel oleks midagi võtta.
Mu lemmiktaim on mailane.
Mesindussaadustest pean lugu, viis liitrit mett tarvitan talve jooksul ära. Suhkrut ja soola kasutan mõõdukalt, liha söön ka vähe. Toidu valmistamisel on õli peamine.
Tassi kohvi joon päevas. Vahetevahel võtan ka klaasi veini, sest see on tarkade jook. Kui oled külmetanud või on seedehäired, siis pits pipraga viina on terviseks. Nii on alkohol ka ravim.
Aga joomist ma ei mõista, suitsetamine on veel ohtlikum. Alkohoolikuid pole ma ravinud. Inimesel endal peab tahtejõudu olema. Kui ise ei taha loobuda, siis ei aita ükski ravim.
Kõige tähtsam on hingerahu. Usun, et hing on surematu. Haigused tulevad hingevalust, ka kadedusest ja õelusest. Samuti nagu arstim, ravib iga heategu, mis sa teed. Kui minult küsitakse, kas ma olen usklik, siis vastan, et ma püüdlen usu, s.t paremuse poole. Kümmet käsku pean väga oluliseks ja olen püüdnud neist kinni pidada.
Lisaks tütrele ja pojale on mul neli lapselast ja olen ikka püüdnud, et nad oskaks meieisapalvet. Ma armastan Loodust ja tema Loojat. Usun, et ükski Jumala asi pole asjata loodud, ka ravimtaimed. Kui inimesed, keda olen aidanud, tulevad ja tänavad, siis ütlen: "Tänage Loodust ja Loojat, mina olen ainult vahendaja."
Kaljo Mandre
