Millega ja kuidas meie esivanemad oma tervise eest seisid? Üks tähtsmaid raviasutusi oli saun. Suitsusaun! Sealt sai alguse elu - võeti ju saunalaval vastu sünnitusi. Sealsamas tähistati ka elu lõppvaatust. Kõige enam kasutati aga saunalava mitmesuguste ihuhädade eemalepeletamiseks. Sauna köeti korralikult, eriti talvel. Kütmise lõpul lisati kadakaoksi, et sauna leviks meeldiv lõhn ja mis tähtsam - nii hävitati haitusi tekitavad mikroobid. Kasevihtade kõrval olid kasutusel kadakavihad, ei puudunud ka nõgesevihad. Nendega viheldi isegi lapsi, et nad oleksid tugevad ja terved.
Saunas sooritati kõiki veeprotseduure. Valuliste närvipõletike vast saadi kergendust kadakaokste leotisest, kuhu lisati soola. Rannarahvas kasutas merevett, mereadru, kadakaokste ja männikasvudega. Taolisi protseduure tehti kadakapuust anumas, mis ravitoimet suurendas. Vanemaealiste jalgade paistetuse, samuti põrutuste ja nihestuste puhul tehti vanne või mähiseid sinisaviga. Ülde olid paljude hädade korral ette nähtud külmad või soojad mähised. Haiguste puhul millele niiskus halva tegi, võeti appi soojus. Valutavale kohale asetati kuum kivi, kaera või liivakott või lesiti kuumal ahjul. Ja sellest oli abi.
Tolleaegse meditsiini varasalve kuulus ka kupupanemine. Kupuks kasutati lehmasarve, mille alumine osa siledaks lihviti.
Reumahaigete raviks kasutati mesilasetorkeid.
